Tere mu olematud followerid! Ma pole vist pool aastat Tumblris käinud ja olen oma blogi (milles on niikui nii ainult 1 postitus) jätnud hooletusse nagu kõrgesse rohtu kasvava mahajäetud aia. Leidsin, et mul taust ja kõik muu selle lehe kujunduse juurde kuuluv oli siiani olnud eri ooperitest ja tegelikult täielik p*sk, nii et värskendan natuke seda kohta.

Mis siis viimasel ajal põnevat on juhtunud… Kõige olulisem on vist see, et pärast 9 aastat truult Koidulas mata eriklassis käimist leidsin ma lõpuks oma koha ja ronisin ka lõpuks Sütevakasse. Süte on selline koht, mille sarnaseid võiks maamuna peal rohkem olla. Siinsed inimesed on midagi hoopis muud võrreldes üldse kogu linnarahvaga. Süte mõnusas õhkkonnas muutuvad kõik hoolivamaks, avatumaks ja toetavamaks. Mulle tõesti meeldib siin. Kuigi suhted klassikaaslastega (vähemalt enamusega) on praegu veel üsna pinnapealsed, siis see muutub ajaga kindlasti. Üks väga tore inimene Süte lõpetajate hulgast rääkis, kuidas vähem kui aastaga kujunes nende klassist pere, millest ei tahaks iialgi lahkuda. Ja ma täitsa usun teda.

Koidula klassist kui tervikust ei tunnegi ma nii kohutavalt puudust, sest kõigi nende aastate jooksul oli iga päev selgelt tunda klassis valitsevaid vastuolusid ja mingit ühtset klassi poleks nagu olnudki. Olid meie, nemad ja need ka. Pigem igatsen inimesi, kes suutsid nende aastate jooksul mu päeva paremaks teha. Ometi suutsime suuremateks üritusteks end klassina kokku võtta ja enam-vähem täies koosseisus asi ära teha. Samas oli ka paljude ükskõikset suhtumist koguaeg tunda ja mulle on lugematu arv kordi tundunud, et ainult väike grupp inimesi oli hingega asja juures ja teised tolknesid niisama meil sabas, suutmata ja tahtmatagi midagi teha.

Ei tea, kas asi on gümnaasiumis või Sütevakas, kuid kodused tööd ja töödeks õppimine hakkavad vaikselt tapma. See ei ole normaalne, kui inimene ärkab 6:30 ja saab õhtul (öösel) magama alles pool kolm. Ja seda ei saa õppimiseks nimetada, kui sa istud silmad kinni surmväsinuna raamatu taga ja nendel vähestel hetkedel, kui sa silmi pilgutades teadvusel oled, üritad järje peale tagasi saada ja midagi meelde jätta. Kõige õudsemad tööd on muidugi ajaloo omad. 50 või rohkem lehekülge fakte mälusse taguda on naljaasi, eksole. Kadestan inimesi, kellel jääb kõik meelde nagu lennult ning kellel on tõepoolest kõigeks loomulikku annet antud. Mul on annet vist ainult keelte peale. Ülejäänud on alati kahtlased ning sõltuvad väga õpetajast.

Ma üritan elu eest mitte tekitada rutiini ning iga nädal erinevalt oma nädalavahetust sisustada, aga mu plaanid ajab tihti nurja kohutav uni, mille tõttu magan ma sõna otseses mõttes pool nädalavahetust maha. Reede õhtute suhtes olen ma ka alati otsustusvõimetu. Liiga palju toimub, ma keerlen saja eri valiku vahel ja lõpuks jäängi vihase näoga koju istuma. Aga mul on tohutult palju plaane, mida kõike edaspidi teha. Ma kavatsen puhata, kuid samal ajal kohtuda inimestega, kelleta ma ei saa. Järgmine plaan on keegi nõusse meelitada ja Estonia termidesse lõõgastuma ja niisama rääkima minna. Ma vajan puhkust või muidu kukun varsti kokku!

Mis küll otseselt minu elusse ei puutu, kuid mis mind vägavägaväga huvitab ja pinget pakub, on jalgpall. See, et Eesti koondis nii kaugele on jõudnud, on imeline, ja ma ei eita, et karjusin teleka või läpaka taga kõigi mängude ajal täiest kõrist, nagu õige fänn kunagi. Eesti poisid on US-KU-MATUD!!!

OK, aga nüüd on aeg minna teed jooma ja 80’s muusikat kuulama (da best) ja siis vist lebosse lasta, sest homme on õpside päev ja seda kinu ei tahaks küll maha magada ;)

Head ööd!

I’ll be waiting on the other side.

Seda imeilusat laulu laulsin oma lõpetamisel. Selles on oma sügav mõte, millest peab igaüks ise aru saama. Eriti hästi tulebki see välja sellistel hetkedel. Millegi selja taha jätmine ja uue algus.

Huvitav, miks viimase 10 aasta jooksul on “ma vihkan”, “see on vastik” ja kõik negatiivsed mõtted nii igapäevaseks ja loomulikuks muutunud? Kui me kõike vihkame, siis pole elul mõtet. Elu on antud selleks, et armastada: inimesi enda ümber, seda mida teed ja iseennast. Kõik algabki tegelikult iseendast ja on iseendas kinni. Kui põlgame iseennast, siis ei saa me ka teisi armastada ja armastatud olla. Kuulake Whitney Houstoni “Greatest Love” ja äkki saate aru, mida ma mõtlen.

Inimese põhitegevuseks on vingumine. Mitte millegagi ei saa rahul olla, oleme harjunud alati kõik negatiivsed jooned välja otsima ja neid rõhutama ning ei märkagi, millest me tegelikult ilma jääme. Kui noor ema mängib oma väikese lapsega, jälgige ta pilku, millega ta oma pisikest vaatab. Selline andumus. Mulle valmistavad sellised pisiasjad tohutult rõõmu ja kui me neid elus märkame, siis oleme palju südamlikumad ja paremad inimesed.

Mõni küsib, miks südamlikkust üldse vaja on. Sellepärast ongi vaja, mida ringi vaadates näeme. Vihkamine, haigettegemised, petmine, halvustamine - kõik, mida me teistele teeme, aga ei taha, et meile tehtaks. Aga kõik tuleb ringiga tagasi, nagu bumerang. Lased selle lendu ja jätkad oma teed, kuni ta sind kõige ootamatumal hetkel valusalt tabab. Keegi ei taha ju tegelikult langeda valede, vihkamise ja mõnituste ohvriks. Natuke rohkem sallivust ja siirust kuluks kõigile ära.

Armsad asjad teevad päeva ilusaks. Kasvõi naeratus toredalt inimeselt, kallistus healt sõbralt, hetk perega. Palju parem on olla päikseline ja siiras, kui masendunud ja silmakirjalik. Ma soovitaksin kõigile: 1)naerata päevas vähemalt kolm korda 2)kuula muusikat, ükskõik millist 3)leia endale tegevus, mida armastad 4)söö korralikult =) 5)ürita välja puhata 6)jaga kellegagi oma mõtteid

Kirjutaks paljupalju, aga tegemised ootavad tegemist :)

Nägudeni, teie Trn (;