Huvitav, miks viimase 10 aasta jooksul on “ma vihkan”, “see on vastik” ja kõik negatiivsed mõtted nii igapäevaseks ja loomulikuks muutunud? Kui me kõike vihkame, siis pole elul mõtet. Elu on antud selleks, et armastada: inimesi enda ümber, seda mida teed ja iseennast. Kõik algabki tegelikult iseendast ja on iseendas kinni. Kui põlgame iseennast, siis ei saa me ka teisi armastada ja armastatud olla. Kuulake Whitney Houstoni “Greatest Love” ja äkki saate aru, mida ma mõtlen.

Inimese põhitegevuseks on vingumine. Mitte millegagi ei saa rahul olla, oleme harjunud alati kõik negatiivsed jooned välja otsima ja neid rõhutama ning ei märkagi, millest me tegelikult ilma jääme. Kui noor ema mängib oma väikese lapsega, jälgige ta pilku, millega ta oma pisikest vaatab. Selline andumus. Mulle valmistavad sellised pisiasjad tohutult rõõmu ja kui me neid elus märkame, siis oleme palju südamlikumad ja paremad inimesed.

Mõni küsib, miks südamlikkust üldse vaja on. Sellepärast ongi vaja, mida ringi vaadates näeme. Vihkamine, haigettegemised, petmine, halvustamine - kõik, mida me teistele teeme, aga ei taha, et meile tehtaks. Aga kõik tuleb ringiga tagasi, nagu bumerang. Lased selle lendu ja jätkad oma teed, kuni ta sind kõige ootamatumal hetkel valusalt tabab. Keegi ei taha ju tegelikult langeda valede, vihkamise ja mõnituste ohvriks. Natuke rohkem sallivust ja siirust kuluks kõigile ära.

Armsad asjad teevad päeva ilusaks. Kasvõi naeratus toredalt inimeselt, kallistus healt sõbralt, hetk perega. Palju parem on olla päikseline ja siiras, kui masendunud ja silmakirjalik. Ma soovitaksin kõigile: 1)naerata päevas vähemalt kolm korda 2)kuula muusikat, ükskõik millist 3)leia endale tegevus, mida armastad 4)söö korralikult =) 5)ürita välja puhata 6)jaga kellegagi oma mõtteid

Kirjutaks paljupalju, aga tegemised ootavad tegemist :)

Nägudeni, teie Trn (;